Üks päev küsiti, et mida olen õppinud selle aastaga siin. Ja loomulikult oleks vastuseks, et väga palju erinevaid praktilisi oskusi ja uusi kogemusi, kuid mõtlesin asja sisulise poole pealt ikka. Ja sellest lähtudes olen õppinud, et mida raskemaks läheb elu, seda suuremad õnnistused tulevad ka ellu. Ja neid ei saa enne kogeda kui õige aeg:)

Eile lõppes kool piduliku lõpuga ja kõik peale meie said tunnistused ja läksid koju..nüüd on imelikult tühi siin ja õhtusööki ka ei anta..mis muud teha kui pool ööd kontoris töötada ja Eurovisiooni parimaid palasid kuulata:) Kusjuures, minu avastuseks on täiesti ebavõrde seis riikide vahel: vähemalt Venemaal ja Bulgaarias ei tõlgita ühegi loo sõnu - saad aru või ei saa.

Ütleme nii, et Venemaa jäähoki võit andis meie kodus ka tunda - kaks siin laulsid kõva häälega seistes vene hümni kaasa ja olid muidu pöörased:)

Kuulasin hommikul Siret, Sirli & Bänd muusikat ja mõistsin jälle midagi uut elu kohta:)
Ilus päev täna:)

Oli kõige toredam nädalavahetus - Siret ja Daniel käisid külas:) Jalutasime päiksega, kohtusime Mika Tuovineniga, mängisime palli ja rääkisime, rääkisime..
Nende lahkudes lohutas taas Kalevi Lehtinen raamat "Jumal armastab Sind".
Leidsin ühe hea koha sealt jälle:
Õiglus on see, kui saad, mida oled ära teeninud.
Halastus on aga see, kui sa ei saa, mida oled ära teeninud.
Arm tähendab seda, et saad, mida pole ära teeninud.

Täna tegin midagi kõige tervislikumat enda jaoks: mängisime siin 1,5 tundi õues muru peal saalihokit:) Jube tore oli, ainult ma ei saa aru miks nii raske on seda otsust teha, et alustada:)

Õhtul kui koju sõitsime oma põldude ja metsade vahel asuvasse kodusse, siis selle toreda päeva lõpuks nägime veel kohe täpselt tee ääres kaht põtra põllul seismas, kes olid nagu nii ilusad ja lihtsalt nii äge oli neid näha nii lähedalt! (ja tegu ei olnud siis soomlastega, vaid päris metsa põtradega:D)